Taaria jumalad

Serai viskas ülempreestri valge ülekuue diivanile, kirjudele patjadele ja nööpis vesti lahti, püüdes nautida vabadust, mida kinkisid harvad külaskäigud isand Kendalli juurde. Ta toetas küünarnuki põlvele ning kuulas tüdinult, kuidas Kendall rääkis Taaria isandatest ja poliitikast.

Avatud aknast kostus lossiõuest hõikeid ja loomade mölinat. Põhjas, Päikesetemplis, polnud preestrid veel karja õnnistamisega alustanudki, aga hoolimata külmadest ilmadest olid talupojad siin, lõunas, juba loomad põldudele ajanud. Ta kahtles, kas siinsed talupojad üldse väga hoolisidki preestrite õnnistusest. Erdanis reisides oli ta näinud lehmade ja härgade laupadel kuivanud verest märke. Siinne rahvas oli ilmselget juba panused pannud metsjumalatele, et nemad, mitte Päikesepreester, sellel suvel pahad vaimud karjast eemal hoiaksid.

Kendall istus üle madala laua, mis oli täis laotud kirevate maiustustega vaagnaid ja kõneles energiliste žestidega. Mehe õlgadeni ulatuvad meekarva juuksed raamisid õliste salkudena pikka kandilist nägu ja lihavaid huuli habetunud lõual. Ta kandis peenete tikanditega pruuni ülekuube lihtsa valge pealissärgi ja tumedate pükste peal. Tundus, et Kendall arvas, et paari peenema riide lisamine talumatside linaste riiete sekka annabki talle küllaldaselt autoriteeti, et ennast isandaks nimetada.

Ta rüüpas viimase tilga veini ning ulatas naeratades peekri Kendallile. Ilma sekkumiseta võis mees veel tunde seletada, jõudmata kokkusaamise tegeliku põhjuseni.

«Lasksin sinu saabumise puhul kallimad joogid välja tuua,» muigas Kendall, võttes peekri vastu.

Kendall kallas veini ja kummardus lähemale, et peekrit tagasi ulatada ning ta tundis lääget higilõhna. Ta imestas tihti, kuidas ühele isanda sohipojale, keda on kasvatatud vendadega võrdselt, võis vaesus ja labasus nii külge jääda. Küllap pidi veel kümmekond aastat mööda minema, et Kendall ka päriselt isanda moodi käituma õpiks ning ennast ka vahel peseks.

«Hea, et sa mind kutsusid,» naeris ta, tõmmates kaelasidet avaramaks. «Ismairil on jälle imelikud hood peal. Ta keelas Päikesetemplis kõige kange joomise ära ja sunnib meid ainult palvetama. Varsti keelab ka söömise ära. Vist loodab meid surnuks näljutades õndsusele ligemale saada.»

«Tehku ta mida tahab,» naeris Kendall. «Lõunat ei saa ta sinust seal küll kunagi välja juuritud.»

Ta tühjendas peekri ühe sõõmuga ja ulatas naerdes tagasi: «Vala, aga vala. Ära koonerda. Ma tean, et sul on terve veinikelder lademes vaate täis topitud. Ma pean siin mitme kuu varu ette ära jooma.»

Kendall täitis pead vangutades peekri: «Te templirahvas olete imelikud. Pühad ja usklikud. Näita teile aga veinivaati ja unustate kogu selle templijama ning hakkate elama.»

«Sa oled kõigest valesti aru saanud,» irvitas ta, viibutades näppu. «Kas sa pole siis kuulnud, et me ei eita elu, vaid võtame seda reaalsemalt, kui ükski sinusugune mitteuskuja suudaks. Ja ega keegi ei saa öelda, et hea vein oleks neile kunagi midagi halba teinud.»

«Ära aja mulle seda Päikesepreestri jama,» turtsatas Kendall, ulatades peekri.

«Sa ära vingu tema kallal,» naeris ta võttes peekri vastu. «Sa peaksid Ismairile hoopis tänulik olema.»

«Kas sinu arvates peaksin ma ennast terve elu tema ees võlgu tundma?» ütles Kendall toetudes küünarnukkidega lauale ning põrnitsedes teda. «Kui ta oleks nii õilis, siis mõtleks ta ennem nälgivale Taaria rahvale, kui riigikassast enda taskuid täis kühveldab. Mis sa arvad, kelle kulul sa seal templis nii mõnusalt elad?»

«Kust sina tead, mida ta mõtleb?» naeris ta. «Äkki ta mõtlebki iga kord enne enda taskute täis kühveldamist Taaria rahvale? Kas me peame praegu sellest rääkima? Ma pole sind nii kaua näinud. Parem räägi kuidas su naistel läheb. Kas emand Amanda tunneb ennast nüüd juba paremini.»

«Jah! Me peame sellest praegu rääkima!» kähvatas Kendall. «Suur sõda on tulemas ja me kõik peame pooled valima!»

«Mingit suurt sõda pole tulemas,» pööritas ta silmi ja jõi.

«Suur sõda on tulemas!» ütles Kendall, vehkides käega. «Sõda, mis puhastab Taaria kurjusest ja ebaõiglusest! Ja siis ei saa isegi sina enam istuda seal templiseinte vahel ja teha nägu, et see maailm ei puutu sinusse.»

«Kendall…,» ütles ta, püüdes vahele segada.

«Vardjad määravad selle maailma saatuse!» ütles Kendall. «Just nemad määravad, kes selle sõja võidab! Serai! Ma pean sinult abi paluma.»

«Kui oskan, siis aitan,» ütles ta visates patjadele külili ja rüüpas veini püüdes mitte liiga suurt huvi välja näidata. Siis oleks olnud temaga kõik. Ta mängiks Kendallile ise kõik trumbid kätte.

«Kuningas saatis mulle kutse tulla koos sõjaväega Dajani, et ma näitaksin temale poolehoidu,» ütles Kendall.

«Sa kõhkled?» küsis ta, silmitsedes Kendalli tähelepanelikult. Tundus, et alles nüüd hakkasid nad jõudma küllakutse tõelise põhjuseni.

Kendall vaatas teda kurbade silmadega: «Ka isand Helmholm saatis mulle kutse endaga ühineda.»

«Sa ei kavatse ju kuningat reeta?» ütles ta, tõustes rätsepaistesse ning pani peekri lauale. Kas seetõttu oligi Kendall teda siia kutsunud? Mis nõuandja tema oli? Kendall polnud kunagi tema arvamusest hoolinud. Ei. See ei saanud see olla. Mehel pidi olema veel midagi plaanis.

«Isand Helmholm saatis enda kutse koos printsess Celebariga. Printsess väidab, et ta onu koos Päikesepreestriga lavastasid ta vana kuninga surmas süüdi,» ütles Kendall.

«Ah, et selles on siis asi,» naeris ta võttes laualt peekri. «Helmholm saatis emanda sinu juurde, et ta su pea sassi ajaks. Kuid, mis su uus armuke minusse puutub?»

«Lõpeta! Ma pole lasknud naisel enda pead sassi ajada. Alguses ma ei uskunud teda, aga siis hakkas see mind vaevama,» ütles Kendall vangutades pead. «Mis siis, kui see kõik on tõsi? Ma pean olema kindel, et valin õige poole. Mu südametunnistus ei lubaks sõdida valel poolel. Ma ei suudaks seda üle elada, kui viin enda rahva vale isanda nimel surma.»

«Siin pole midagi valida,» ütles ta keerutades kuldset peekrit näppude vahel. Seda kuulis ta küll esimest korda: Kendall ja räägib südametunnistusest. Mehel pidi midagi ikka tõeliselt vaja olema, kui ta hakkas juba enda südametunnistusest rääkima. Tundus, et olukord oli tõsisem, kui ta oli arvanud. «Kuningas suudab isandad üksteise kõri kallalt eemal hoida. Helmholm oskab ainult kaost tekitada.»

«Serai, kuula mind,» ütles Kendall kummardudes üle laua lähemale ja ta tundis jällegi higilõhna. «Mõtle ometi. Kui printsess Celebar on süütu, siis on tal rohkem õigust troonile, kui ta onul. Ainult sina saad tema süütust tõestada.»

«Sa polegi tema süütust juba üle kontrollinud,» irvitas ta ja jõi.

Kendall vaatas teda pahaselt: «Tema süüdimõistmise peamine põhjus oli see, et verekivi hakkas tema peale särama. Kuid verekivi ei ole ju alati täpne. Ainult sina saad kontrollida, kas temas on ka tegelikult mingisugust võlujõudu. Ainult sina saad õigluse jalule seada!»

Irve ta näolt kadus: «Kas sa meelitasid mu sellepärast siia?»

«Jah. Ma pidin sulle valetama. Sa poleks ju muidu tulnud,» ütles Kendall.

Ta ohkas: «Ismair ise pidas printsessi üle kohut. Kui ka verekivi eksis, siis Ismair ei eksi kunagi. Kui ta jõudis järeldusele, et printsess Celebar on süüdi, siis ta järelikult ka on süüdi.»

«See ei muuda fakte!» ütles Kendall. «Päikesepreester mõistis surma kuninga tapja, kes on juhuslikult ainuke allesjäänud troonipärija ning sokutas troonile enda soosiku. Ta oleks pidanud kohe laskma sul printsess üle vaadata. Tema aga varjab sind seal templis nagu mingit sohilast.»

«Lõpeta ära!» ütles ta, pannes peekri kolksatusega lauale. «Kuidas sa endale seda ette kujutad? Astun isandate ette ja tunnistan ennast vardjaks. Ma olen enne aiaposti otsa aetud, kui jõuan midagi rohkemat öelda.»

«Ma kaitsen sind,» ütles Kendall. «Neist keegi ei julge sinu vastu kätt tõsta, kui mina sind kaitsen. Nad kõik kuulavad mind. Ma olen sind ju ennegi kaitsnud.»

«Ära ülehinda ennast. Isegi sina ei suudaks mind Ismairi eest kaitsta,» ütles ta.

«Ma ei karda Päikesepreestrit,» ütles Kendall. «Isandad on kaua oodanud sellist võimalust. Kui printsess Celebar on süütu, siis kogunevad nad kõik üksmeelselt kuninga ja Päikesepreestri vastu.»

«Kendall lõpeta!» ütles ta. «See naine on sind lihtsalt ära teinud. Tema pärast pole mõtet kuninga ja Ismairi vastu minna.»

«Kuidas sa ei mõista, et asi on õigluses?» ütles Kendall. «Troonil peab olema kuningate verd valitseja.»

«Juhuks, kui mõni minusugune otsustab jälle, et tahab trooni endale?» naeris ta. «Mis seal enam vahet on. Te olete kõik minusugused nagunii juba ammu maha tapnud. Keegi ei ohusta enam teie püha trooni.»

«Sa istud seal templi seinte vahel,» ütles Kendall, «ja teed nägu, et ümbritseva maailma kannatused ei puuduta sind, aga puudutavad küll. Jää siia ja ma kaitsen sind. Ma pakun sulle elu! Vabadust, mida Päikesepreester sulle kunagi ei anna! Mõtle Serai! Sa saaksid teha, mida iganes sa soovid!»

«No anna andeks, et olen inimestega lõpparve teinud,» pööritas ta silmi. «Järgmine kord, kui nad mulle tuld püüavad otsa panna, meenutan kindlasti nende kohutavaid kannatusi siin ilmas.»

«Päikesepreester pole igavene,» ütles Kendall. «Keegi meist pole igavene. Mis sa arvad, kaua su varjupaik püsib, kui isand Helmholm teid ründab? Mida sa siis peale hakkad, kui sul pole ennast enam kuhugi peita? Sul pole siis kelleltki peale minu abi loota. Elu väljaspool templit pole meelakkumine.»

«Kas sa tõesti arvad, et ähvardamine paneb mind meelt muutma?» naeris ta.

«Sa ei taha mind kuulata,» ütles Kendall, «aga ma ütlen sulle, et ükskord see nii läheb. Sulle ei pruugi see meeldida, aga mina olen su ainus tõeline sõber. Sul pole kellelegi teisele peale minu loota. Ma lasen printsess Celebari siia kutsuda. Äkki suudab tema sind ümber veenda.»

«Ma ei kavatse temaga kohtuda,» ütles ta haarates patjadelt ülekuue ning tõusis. Ta oli olnud loll, et oli lasknud ennast siia meelitada. Kendall oli täpselt teadnud, mida kirjutada, et ta kohale tuleks ja tema oli käitunud täpselt nii nagu mees oli arvanud. Ta oli loll. Nii loll.

«Kuula ta ainult ära,» ütles Kendall tõustes. «Algatuseks ei palu ma sinult midagi muud. Lihtsalt kuula ta ära ja tee siis enda otsus.»

«Kui ma seda teen, siis tähendab see mulle surma,» ütles ta, tõmmates valge ülekuue selga.

«Serai! Mina aitasin sind, kui sul kaitset vaja oli!» ütles Kendall. «Kas sa ei võiks nüüd minu heaks lihtsalt seda väikest asja teha. Palun! Lihtsalt kuula ta ära!»

«Ma olen sulle kõige eest tänulik, aga ma ei saa,» ütles ta nööpides vesti kuldseid nööpe kinni, mõeldes, kui sobilik oleks ülempreestril isandat lüüa. «Lihtsalt lepi sellega, et ma ei saa sind seekord aidata.»

«Saad küll!» ütles Kendall. «Ma lähen toon printsessi siia.»

Kendall kiirustas ukse juurde ja lipsas toast välja, enne, kui ta jõudis reageerida. Ta katsus ust ja loomulikult oli see lukus. Ta vaatas nõutult ringi. Ta ei saanud ju hakata valgetes riietes aknast välja ronima. Eres saaks pahaseks, kui ta riided ära määrib.

Kendall sai alati mida tahtis, aga ta poleks kunagi uskunud, et mees võib talle sellise lõksu seada. Ta oli arvanud, et Kendall kardab vähemalt Ismairi. Kuid kõik polnud veel kadunud. Ta pidi vaid jääma rahulikuks. Seda kõike sai veel parandada.

Ta kohendas kaelasidet ja juuksepaela, millega tumedad juuksed olid kinni seotud ning jäi ootama. Uksekäepidemest haarati ja ta ajas selja sirgu, tehes näo tõsiseks. Saagu, mis saab. Ta pidi rahulikuks jääma ja mingi lahenduse leidma.

Kendalli järel astus tuppa tumedajuukseline naine ja seisatas mehe kõrval, silmitsedes teda ehmunult. Naine oli ebasündsalt juuksed lahti jätnud ja mustjaspruunid kiharad looklesid hooletult õlgadele, raamides kaunist nägu, rõhutades põsesarnu ja lopsakaid huuli, mis õhetasid kutsuvalt. Naine kandis peent pihta ja vormikaid rindu rõhutavat helesinist maani ulatuvat kleiti ning valget õlarätti, mis olid printsessi jaoks ilmselgelt liiga tagasihoidlikud. Täpselt nii nagu kõik jutud naisest rääkisid, oligi printsessi õnnistatud erakordselt kauni välimusega. Kendall julges veel tulla talle rääkima, et asi on õigluses.

«Auväärt ülempreester, mul on au teiega kohtuda,» ütles Celebar ja kummardus. «Ma tänan, et võtate mind vastu ja aitate mu süütust tõestada. Te olete suuremeelne.»

Celebar oli ukse irvakile jätnud ja ta pöördus Kendalli poole: «Annan Eresile teada, et ta laseks templirüütlitel ennast valmis seada. Asun esimesel võimalusel teele.»

Celebar pööras kohkunult pilgu Kendallile ja mees hüüdis: «Serai! Ma palun sind! Õigluse nimel! Sa pead meid aitama!»

Ta tõmbas kopsud õhku täis ja käratas: «Mida sa mõtled minust? Arvad, et ma reedan Päikesepreestri sinu nimel? Päikesepreestri päralt olgu au ja hiilgus! Elagu Päikesepreester Ismair!»

«Palun teid!» anus Celebar. «Ma olen süütu! Aidake mind!»

Naine langes põlvili ja püüdis haarata ta valge rüü äärt suudlemiseks. Ta tõmbas ülekuue naise käte vahelt ja kiirustas toast välja koridori.

«Serai! Kuula mind...!» hõikas Kendall, kiirustades talle järele.

«Kuulan mida?!» käratas ta pöördudes poole sammu pealt ringi. «Sa oled reetur! Ma ei kuula enam ainsatki sõna su suust!»

Ta tormas mööda seinavaipadega kaunistatud koridori, trepist üles, valvuritest mööda, enda tuppa, kus Eres parasjagu pealissärki voodile laotas. Teener jäi kohkunult, särk käes, teda silmitsema.

«Serai!» hõikas Kendall. «Sa käitud nagu laps! Sa ei saa lihtsalt...»

Ta seisatas ukse kõrval, oodates, kuni Kendall jõudis piisavalt lähedale ja virutas ukse mehe nina ees kinni ning lükkas riivi ette. Ta vajus ohates, käed-jalad laiali, uhkete nikerdistega toolile, kuulates, kuidas Kendall vastu ust taob.

«Paki kõik tagasi kokku. Me hakkame kohe tagasi minema,» ohkas ta.

«Vastu õhtut?» pomises Eres kergitades puhmas kulme.

«Jah!» ütles ta. «Anna rüütlitele kohe teada.»

«Mida sa tegid?» küsis Eres pannes käed puusa.

«Mina?» inises ta. «Mina ei teinud midagi. Miks mina pean alati midagi tegema?»

«Kas sa oled joonud?» ütles Eres kulm kortsus. «Ma tunnen veini lõhna.»

«Ei! Ma ei ole joonud!» inises ta. «Kendall jõi. See hais hakkas mulle külge. Midagi ei juhtunud. Me peame lihtsalt kohe tagasi Päikesetemplisse minema. Me poleks pidanud üldse siia tulema.»

«Ma ütlesin sulle kohe, et see kõik on kahtlane,» ütles Eres vangutades, rahulolev helk silmis, pead ja lappas pealissärkki tükki. «Sellest Kendallist ei tule kunagi midagi head. Mitte kunagi! Aga sa ei kuula mind ju kunagi.»

Eresil kohe pidi alati õigus olema. Oli äärmiselt loll tegu tulla Ismairi teadmata Erdani, aga mida muud ta oleks siis pidanud tegema? Ta ei saanud ju jääda lihtsalt Päikesetemplisse istuma.

Ta tõusis ja kõndis voodi juurde ning hakkas riideid tükki voltima: «Ma panen ise asjad kokku. Sa mine ütle rüütlitele.»

*

Ta kõndis mustas templirüütlite vormis, Eresi kõrval, mööda munakivisillutist lossiväljaku poole. Õhk oli juba öiselt jahe ja taevas hämardus ning ta poleks parema meelega vastu ööd teele asunud, aga ta ei saanud riskida, et Kendall mõtleb hommikuks mingi plaani välja, kuidas teda siin kinni hoida.

Nad jõudsid võlvi alt läbi lossiväljakule, kus teda ootasid hobuste sadulas kakskümmend templirüütlit ja vanker reisivarustusega. Rüütlid kandsid musti nahkseid turviseid, õlgadele kinnitatud mustade keepidega, mille seljal ilutses punane päike. Mehed rääkisid lõbusalt juttu, aga teda märgates nende näod tõsinesid ja nad juhtisid hobused rivvi, valmistudes lahkuma. Kendall seisis platsil oma talupojalikus lihtsuses, kõrval morni näoga Celebar, kes kandis pikka helesinist keepi.

Ta astus mõtetes vandudes, kiirel sammul üle lossiväljaku hobuse juurde, tõmmates musti ratsakindaid kätte. Neid oli vähe. Liiga vähe. Heimrich oleks pidanud talle rohkem mehi kaasa andma. Ta peaks vist püüdma edaspidi Heimrichiga paremini käituda.

Eres ronis heleda hobuse sadulasse ja juhtis looma templirüütlite rivvi. Ta patsutas mustale hobusele tervituseks kaelale, lükkas saapa jalutsisse ja tõukas ennast sadulasse. Ta võttis ratsme, valmis hõikama loa ratsutamiseks, kui ta pilk langes Celebarile.

Ismair oli kohtuotsuse langetanud ja tema juba ei eksinud. Selles oli ta kindel. Printsess oli kuninga surmas süüdi. Temal oli aga naisest kahju. Celebar oli teinud enda hullu isa mõrvamisega tervele Taariale teene. Nüüd pidi naine, aga põgenema ja peituma, et need samad isandad, kes tema abil võimule said, ei tapaks teda kartuses, et ta trooni endale võtab. Ta ohkas. Ta ei saanud lihtsalt niisama lahkuda.

Ta ronis hobuse seljast maha ning kõndis Kendalli ja Celebari juurde.

«Lähme rahus lahku,» ütles ta, peatudes Kendalli ees. «See mis juhtus jääb meie vahele. Sa ei pea millegi pärast muretsema. Ma ei räägi Ismairile midagi.»

«Sa oled otsuse teinud ja ma austan seda,» ütles Kendall.

Ta ulatas Kendallile käe ja mees surus seda kurvalt naeratades.

«Printsess,» pöördus ta Celebari poole. «Soovin, et te leiaksite hoolimata kõigest enda hinges rahu. Te väärite seda.»

Celebar astus sammu lähemale ning naeratas: «Auväärt ülempreester. Te ehk ei usu mind, aga ma mõistan teie otsust. Lihtsam on jääda kurjusele pimedaks, kui sellele vastu hakata. Kuid palun mõistke ka mind. Minule on nüüd jäänud ainult kättemaks.»

Ta vaatas kohkunult Celebari kollastesse silmadesse ja naine astus kärmelt sammu lähemale, haaras keebi alt pistoda ja torkas. Küljest jooksis läbi valusööst, mis puuris aina sügavamale keresse, kuni jõudis selgroogu. Jalad muutusid hetkega tundetuks ja ta kukkus põlvili, haarates Celebari käest, mis surus temasse tera. Naise näolt ei paistnud ainsatki emotsiooni. Isegi mitte viha. Celebar tõmbas tera temast välja ja jäi ta ette seisma, hoides verist pistoda.

Kostus metalli hele vilin ja templirüütlid karjusid, hüpates tuhmide mütsudega hobustelt maha. Kendall väänas relva Celebaril käest ning lajatas naisele kõrvakiilu.

Ta surus paanikas käed küljele püüdes takistada pükstele voolavat verd. Kõik oli punane ja märg. Ta tahtis, et verejooks peatuks. Ta pühkis käsi ülekuube ja surus tagasi küljele otsides Erest, et mees talle appi tuleks. Justkui läbi udu tõstis Eres mõõga Celebari surmamiseks. Naine vajus, helesinine keep voogamas, sillutisele põlvili, näol allaandev kergendus, käed kaetud verega. Tema verega!

«Ei!» karjatas ta tõstes käe Celebari kaitseks.

Eresi käsi peatus ning mees vaatas teda üllatunult.

«Ta on süütu!» hõikas ta otsides Kendalli pilku. Kõik oli tõsi. Ismair oli Celebari süüdi lavastanud! Printsess oli süütu!

«Ta on süütu,» kordas Kendall sosinal, vaevu huuli liigutades.

Eres pööras mõõka pigistades segaduses pilgu Kendallile. Celebari näos oli nii kergendust kui ka hirmu. Ta vajus selili sillutisele surudes käsi kõhule. Taevas oli selge. Kuu paistis nagu hiigelsuur latern. See kõik oli nii lihtne ja puhas. Ta oli enda surma teisiti ette kujutanud. Ta hingeldas kuuldes, kuidas mehed karjusid ja mõõgad ümberringi kolksusid.